современная зарубежная литература

räägin jooksmisest” on Haruki Murakami autobiograafiline esseekogumik, mille läbivaks teemaks on jooksmine. 1981. aastal sulges Murakami oma Tokios asuva džässiklubi ja pühendus kirjutamisele. Samal ajal hakkas ta regulaarselt jooksmas käima, et end kirjutamise jaoks vormis hoida. Tänaseks on ta osalenud rohkem kui kahekümnel maratonil. Antud teoses otsib ta vastust küsimusele, mida on jooks talle tema kirjaniku karjääri jooksul tähendanud ja mida tähendab nüüd, kui ta on juba üle viiekümne ja tema tulemused on hakanud korralikust treeningust hoolimata üha halvenema. Murakami meenutab eredamaid hetki talle olulistelt jooksudelt ja võistlustelt, arutleb selle üle, kuidas nii erinevad tegevused nagu romaani kirjutamine ja jooks omavahel sarnanevad ning kuidas on jooksmine mõjutanud tema teoseid ja teda kui inimest. Teos on oma inspiratsiooni ja pealkirja saanud Raimond Carveri lühijuttude kogumiku „Millest ma räägin, kui ma räägin armastusest” järgi.

литературоведение

Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest

Kolmekümnendate eluaastate keskpaigas malbe ja otsusekindlusetu professionaalne portretist lahkub Tōkyōst, kui naine ta maha jätab, ning satub kuulsa kunstniku Amada Tomohiko mägimajja. Kui mees avastab kunstniku pööningule peidetud maali, avab ta tahtmatult salapäraste sündmuste ringi. Selle sulgemiseks peab ta läbi käima teekonna, mida saadab müstiline kellukese helin, miniatuurse inimkuju võtnud Idee, teispool orgu elav elegantne ärimees, varaküps teismeline tüdruk, natsiliidri mõrvakatse Teise maailmasõja aegses Viinis, auk kunstniku maja taga ja allilm, kus kummitavad Topeltmetafoorid.