Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu

Аркадий и Борис Стругацкие
Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu

 
Org sügav peagi näha siit1
ja metsik metsa kant –
see on mu tuleviku viit
ja kõige kindlam pant.
Ei vaidle ta sulle vastu,
ei peta teda pai.
Ent temasse julgelt astu –
ta on lahti ja lai.
 
BORISS PASTERNAK


 
Tasa ja targu, tigu
Fudži nõlvakul,
roni, et jõuda tippu.
 
ISSA, põllumehe poeg

1. PEATÜKK

Sellelt kõrguselt vaadates oli mets nagu kohev täpiline vaht; nagu tohutu, terve maailma suurune poorne käsn; nagu loom, kes kunagi end ootuses varitsusse peitis, siis aga magama uinus ja karmi sammalt üleni täis kasvas. Nagu vormitu mask, mis varjab nägu, mida keegi veel kunagi näinud pole.

Perets viskas sandaalid jalast ja istus, paljad päkad kuristiku kohal rippu. Talle tundus, et kannad tõmbusid kohe niiskeks, nagu oleks ta tõepoolest need nõlva alla kogunenud sooja lillasse uttu kastnud. Ta õngitses kogutud kivikesed taskust välja ja ladus korralikult enda kõrvale laiali, valis siis kõige väiksema ning viskas tasakesi alla, elusasse ja vaikivasse, magavasse, ükskõiksesse, igaveseks neelavasse miskisse, ja valge säde kustus ja midagi ei juhtunud – ei liikunud ükski oks ega paotunud ükski silm teda piiluma.

Kui visata iga pooleteise minuti tagant kivike ja kui on tõsi see, mida räägib ühejalgne kokaemand hüüdnimega Cazalugnia ja oletab kohaliku elanikkonna abistamise rühma ülem madam Bardot, ja kui pole tõsi see, millest omavahel sosistavad autojuht Tuzik ja tundmatu mees insenerliku läbindamise rühmast, ja kui inimese intuitsioon natukenegi midagi tähendab, ja kui ootused kordki elus täituvad – siis lähevad seitsmenda kivikese järel selja taga põõsad raginal kahte lehte ja lagendikule, kastest hallile mahatallatud rohule astub direktor, vööni paljas, jalas hallid, lilla kandiga gabardiinpüksid, pahinal hingav, liimendav, valkjasroosa, üleni karvane, ja hakkab midagi vaatamata – ei metsa enda all ega taevast enda kohal – tegema painutusi, laiu kämblaid rohu sisse mattes, ning sirutusi, laiade kämmaldega tuult vehkides, ja iga kord vajub vägev rasvavolt ta kõhul üle püksivärvli, aga ammuli suust paiskub vilina ja mürinaga süsihappegaasist ja nikotiinist küllastunud õhk. Nagu tsisterne läbipuhuv allveelaev. Nagu väävligeiser Paramuširil…

Põõsad selja taga läksid raginal kahte lehte. Perets piilus ettevaatlikult üle õla, aga see ei olnud direktor, see oli tuttav mees väljajuurimisrühmast, Claudius-Octavianus Domaroštšiner. Ta astus aegamisi lähemale ja jäi kahe sammu kaugusele seisma, uurides Peretsit oma teraste tumedate silmadega ülalt alla. Ta teadis või kahtlustas midagi – midagi väga tähtsat – ja see teadmine või kahtlustus muutis ta pika näo jäigaks. See oli niisuguse inimese kivistunud nägu, kes on toonud kummalise äreva sõnumi; mitte keegi maailmas ei tea veel seda sõnumit, kuid on juba selge, et kõik on otsustavalt muutunud, et millelgi endisel pole nüüdsest enam tähtsust ja et igaühelt nõutakse viimaks kõike, mida ta suudab.

«Aga kelle kingad need on?» küsis ta ja vaatas ringi.

«Need pole kingad,» ütles Perets. «Need on sandaalid.»

«Või nii?» Domaroštšiner muigas ja tõmbas taskust välja suure märkmiku. «Sandaalid? Väg-ga hea. Aga kelle sandaalid need on?»

Ta nihkus kaljuserva poole, vaatas ettevaatlikult alla ja astus kohe tagasi.

«Inimene istub järsaku serval,» ütles ta, «ja tema kõrval on sandaalid. Paratamatult tekib küsimus: kellele need sandaalid kuuluvad ja kus on omanik?»

«Need on minu sandaalid,» ütles Perets.

«Teie?» Domaroštšiner vaatas kaheldes oma suurt märkmikku. «Tähendab, te istute paljajalu? Mispärast?»

«Sellepärast, et muudmoodi ei saa,» seletas Perets. «Pillasin eile sinna parema jala kinga ja otsustasin, et edaspidi hakkan alati istuma paljajalu.» Ta kummardus ja vaatas põlvede vahelt alla. «Seal see on. Kohe viskan kivikesega…»

Domaroštšiner haaras tal kähku käest kinni ja võttis kivikese ära.

«Tõepoolest tavaline kivi,» ütles ta. «Kuid esialgu ei muuda see midagi. Ei saa aru, Perets, miks te mulle valetate. Sest kinga siit ju näha ei saa – isegi kui see tõepoolest seal on. Aga kas on – see on juba omaette küsimus, millega tegeleme hiljem. Kuna aga kinga ei näe, ei saa te arvestada, et tabate seda kiviga, isegi kui oleksite piisavalt täpne ja tahaksite tõepoolest seda ja ainult seda: ma pean silmas tabamist… Aga kõik selle me selgitame kohe välja.» Ta kergitas pükse ja kükitas.

«Niisiis, te olite ka eile siin,» ütles ta. «Misjaoks? Miks te tulite juba teist korda järsakule, kuhu Valitsuse ülejäänud töötajad, rääkimata juba mittekoosseisulistest spetsialistidest, tulevad ehk ainult selleks, et asjal käia?»

Perets tõmbus kössi. «See on lihtsalt nõmedus,» mõtles ta. «Ei-ei, see pole väljakutse ega tigedus, pole tarvis sellele tähelepanu pöörata. See on lihtsalt nõmedus. Nõmedusele pole tarvis tähelepanu pöörata, keegi ei pööra nõmedusele tähelepanu. Nõmedus roojastab metsa. Nõmedus roojastab alati midagi.»

«Teile vist meeldib siin istuda,» jätkas Domaroštšiner kavalalt meelitades. «Te vist armastate väga metsa. Kas armastate? Vastake!»

«Aga teie?» küsis Perets.

«Aga teie ärge ennast unustage,» ütles Domaroštšiner solvunult ja avas märkmiku. «Teate väga hästi, kuhu ma kuulun, aga ma kuulun väljajuurimisrühma ja sellepärast on teie küsimus, õigemini vastuküsimus, absoluutselt mõttetu. Te saate väga hästi aru, et minu suhtumise metsa määrab mu ametikohustus, aga vaat mis määrab teie suhtumise metsa – see pole mulle selge. See on halb, Perets, mõelge selle üle kindlasti järele, soovitan teie enda, mitte minu kasu pärast. Ei tohi olla niisugune taipamatu. Istub muudkui järsaku kohal, paljajalu, pillub kive… Misjaoks, küsitakse. Teie asemel räägiksin ausalt mulle kõik ära. Ja kõik oleks selge. Kust teie teate, võib-olla on mingeid pehmendavaid asjaolusid ja lõppkokkuvõttes ei ähvarda teid miski. Ah, Perets? Te olete ju täiskasvanud inimene ja peate aru saama, et kahemõttelisus pole lubatav.» Ta pani märkmiku kinni ja mõtles natuke. «Võtame näiteks kivi. Kuni see liikumatult lebab, on see lihtsalt kivi ega ärata kahtlusi. Aga siis võtab selle kellegi käsi ja viskab? Märkate vahet?»

«Ei,» ütles Perets. «See tähendab, muidugi, jah.»

«Näete nüüd. Lihtsus kaob kohe ja seda polegi enam. «Kelle käsi?» küsime meie. «Kuhu viskab? Aga võib-olla – kellele? Aga võib-olla – kelle pihta? Ja milleks?.. Ja kuidas te saate niimoodi järsaku serva peal istuda? On see teil kaasa sündinud või olete äkki spetsiaalselt harjutanud? Mina näiteks järsaku serval istuda ei saa. Ja mul on hirmus mõeldagi, milleks ma peaksin seda harjutama hakkama. Mul käib pea ringi. Ja see on loomulik. Inimesel pole üldse tarvis järsaku serval istuda. Eriti kui tal pole metsa mineku luba. Näidake mulle palun oma luba, Perets.»

«Mul ei ole luba.»

«Nii. Ei ole. Ja mispärast?»

«Ei tea… Ei anta lihtsalt.»

«Õigus, ei anta. See on meile teada. Aga vaat mispärast ei anta? Mulle anti, talle anti, neile anti ja veel paljudele anti, aga teile miskipärast ei anta.»

Perets kõõritas ettevaatlikult tema poole. Domaroštšineri pikk kõhetu nina nuhutas, silmad pilkusid kiiresti.

«Vist sellepärast, et ma olen kõrvaline isik,» oletas Perets. «Vist sellepärast.»

«Ja mitte ainult mina ei tunne teie vastu huvi,» jätkas Domaroštšiner usalduslikult. «Oleks siis mina üksi! Teie vastu tunnevad huvi ka tähtsamad isikud… Kuulge, Perets, ehk istuksite järsakust kaugemale, et saaksime juttu jätkata? Teid vaadates hakkab mul pea ringi käima.»

Perets tõusis püsti.

«See on sellepärast, et olete närviline,» ütles ta. «Ei hakka me midagi jätkama. Aeg on sööklasse minna, jääme hiljaks.»

Domaroštšiner vaatas kella.

«Tõepoolest on aeg,» ütles ta. «Läksin täna kuidagi hoogu. Alati te, Perets, panete mind kuidagi… Isegi ei tea, kuidas seda ütelda…»

Perets hakkas ühel jalal hüpeldes sandaali jalga panema.

«Oh, tulge ometi sealt serva pealt ära!» karjus kaeblikult Domaroštšiner, märkmikuga Peretsi poole vehkides. «Ajate mu oma tempudega ükskord veel hauda!»

«Juba lõpetasin,» ütles Perets, jalgu vastu maad trampides. «Enam ei tee. Kas lähme?»

«Lähme,» ütles Domaroštšiner. «Kuid ma konstateerin, et te ei vastanud ühelegi mu küsimusele. Te kurvastate mind väga, Perets. Kas niimoodi siis tohib?» Ta vaatas suurt märkmikku ja pistis selle siis õlgu kehitades kaenla alla. «Päris imelik. Üldse mitte mingeid muljeid, informatsioonist ma ei räägigi. Täielik ebaselgus.»

«Aga mida ma peaksin siis vastama?» ütles Perets. «Mul lihtsalt oli tarvis siin direktoriga rääkida.»

Domaroštšiner tardus, nagu oleks põõsastesse kinni jäänud.

«Ah vaat kuidas teil seda tehakse,» lausus ta muutunud häälega.«Midatehakse?Midagieitehta…»

«Ei-ei,» ütles Domaroštšiner ringi vahtides sosinal. «Vaikige aga vaikige. Mingeid sõnu pole tarvis. Sain juba aru. Teil oli õigus.»

«Millest te aru saite? Milles mul õigus oli?»

«Ei-ei, ma ei saanud millestki aru. Ei saanud aru – ja kõik. Võite täiesti rahulik olla. Ei saanud ja ei saanudki. Ja üldse – ma pole siin käinud ega teid näinud. Mina, kui teada tahate, istusin hommik otsa sellel pingikesel. Väga paljud võivad kinnitada. Ma räägin nendega, ma palun…»

 

Nad möödusid pingikesest, läksid maasse täksitud astmetest üles, pöörasid peene punase liivaga ülepuistatud puiesteele ja sisenesid Valitsuse territooriumile.

«Täielik selgus saab eksisteerida ainult teataval tasemel,» rääkis Domaroštšiner. «Ja igaüks peab teadma, millele ta võib pretendeerida. Mina pretendeerisin selgusele oma tasemel, see on mu õigus ja ma ammendasin selle. Aga seal, kus õigused lõppevad, algavad kohustused, ja ma julgen teile kinnitada, et oma kohustusi tunnen ma sama hästi kui õigusigi…»

Nad möödusid väikestest kümnekorterilistest majadest, tüllkardinatega akende ees, möödusid garaažist, läksid üle spordiplatsi, kus postide küljes rippus auklik võrkpallivõrk, ja läksid mööda ladudest, mille juures transamehed veoautolt tohutut punast konteinerit alla vinnasid, võõrastemajast, mille uksel seisis haiglaselt kahvatu komandant, portfell käes ja liikumatud silmad pungis, ja kõndisid piki pikka planku, mille taga krigisesid mootorid. Nad kõndisid üha kiiremini, sest aega oli jäänud vähe, siis hakkasid jooksma, aga ikkagi oli juba hilja, kui nad sööklasse tormasid, ja kõik kohad olid võetud, ainult kõige tagumises nurgas oli valvelauakese ääres kaks kohta veel jäänud, aga kolmanda oli hõivanud autojuht Tuzik. Ning kui autojuht Tuzik märkas, et nad otsustusvõimetult lävel tammuvad, viipas ta neile kutsuvalt kahvliga.

Kõik jõid keefirit ja ka Perets võttis endale keefirit, nii et nende laua korpakuivanud linale rivistus kuus pudelit, aga kui

Perets, püüdes põhjata toolil mugavamat asendit leida, laua all jalgu liigutas, kõlksatas miski ja laudade vahele käiku veeres brändipudel. Autojuht Tuzik püüdis selle osavalt kinni ja torkas laua alla tagasi ning jälle kostis sealt klaasi kõlksatus.

«Olge oma jalgadega ettevaatlikum,» ütles ta.

«Kogemata,» ütles Perets. «Ma ju ei teadnud.»

«Kas mina teadsin või?» väitis autojuht Tuzik vastu. «Neid on seal neli tükki, eks katsu pärast tõestada, et sa pole neid tõstnud.»

«Noh, mina näiteks üldse ei joo,» lausus Domaroštšiner väärikalt.

«Küll me juba teame, mismoodi te ei joo,» ütles Tuzik. «Siis ei joo meie kah.»

«Aga mul on ju maks haige!» kukkus Domaroštšiner hädaldama. «Kuidas te võite? Siin on tõend, palun väga…»

Ta võttis kuskilt välja kortsus, kolmnurkse pitsatiga vihikulehe ja torkas Peretsile nina alla. See oli tõepoolest loetamatu meditsiinilise käekirjaga kirjutatud tõend. Perets suutis välja lugeda ainult ühe sõna: «antabus», aga kui ta püüdis huvi tundma hakates paberit enda kätte võtta, siis Domaroštšiner ei andnud, vaid pistis selle autojuht Tuzikule nina alla.

«See on kõige viimane,» ütles ta. «Aga on veel ka eelmise aasta oma ja üle-eelmise, ainult et need on seifis.»

Autojuht Tuzik tõendit vaatama ei hakanud. Ta jõi ära terve klaasitäie keefirit, nuusutas nimetissõrme liigest ja lausus kähedalt, silmad märjad:

«No vaat – mis seal metsas näiteks veel olla võib? Puud.» Ta pühkis käisega silmad kuivaks. «Aga paigal nad ei seisa. Hüppavad. Said aru?»

«Noh? Noh?» küsis Perets innukalt. «Mismoodi – hüppavad?»

«Aga vaat niimoodi. Seisab liikumatult. Puu, ühesõnaga. Siis hakkab vintsklema, küüru kiskuma – ja kuu-u-us paneb piraki! Kära, ragin, kurat teab mis. Oma kümme meetrit. Üks mõlkis mul kabiini ära. Ja jälle seisab.»

«Mispärast?» küsis Perets.

«Sellepärast, et nimi on sihuke: hüppav puu,» seletas Tuzik endale keefirit valades.

«Eile saabus partii uusi elektrisaage,» teatas Domaroštšiner huuli lakkudes, «fenomenaalne tootlikkus. Ütleksin isegi, et mitte saed, vaid lausa saagimiskombainid. Meie väljajuurimise saagimiskombainid.»

Aga ümberringi jõid kõik keefirit – tahulistest klaasidest, plekk-kruusidest, kohvitassidest, kokkukeeratud pabertuutudest, otse pudelitest. Jalad olid kõigil tooli alla tõmmatud. Ja arvatavasti võisid kõik esitada maksa-, mao- või kaksteistsõrmiku haiguse tõendi. Nii selle aasta kui ka eelmiste aastate kohta.

«Ja siis kutsub mänedžer mu välja,» jätkas Tuzik kõrgendatud toonil, «ja küsib, miks mul kabiin mõlkis on. Jälle, ütleb, tegid musti otsi, kaabakas? Vaat teie, pan Perets, mängite temaga malet, kostaksite minu eest sõnakese, teid ta austab, tihti räägib teist… Perets, ütleb ta, vaat see on suur mees! Mina, ütleb, Peretsi jaoks autot ei anna – ja ärge palugegi. Sellist meest ära lasta ei saa. Saage ometi aru, lollid, ütleb, meil hakkab siin temata igav! Kas kostate, ah?»

«Hea küll,» lausus Perets löödult. «Ma proovin. Ainult et kuidas ta siis… autot?»

«Mänedžeriga võin mina rääkida,» ütles Domaroštšiner. «Käisime koos sõjaväes, mina olin kapten, tema aga minu juures leitnandiks. Siiamaani tervitab mind kätt kõrva äärde tõstes.»

«Siis on veel näkid,» ütles Tuzik, keefiriklaasi käes hoides. «Suurtes selge veega järvedes. Lamavad seal, said aru? Paljalt.»

«See viirastus teile, Tuz, teie keefiri tõttu,» ütles Domaroštšiner. «Näkid on müstika.»

«Ise sa oled müstika,» ütles Tuzik käisega silmi pühkides.

«Pidage,» ütles Perets. «Pidage. Tuzik, te räägite, et nad lamavad… Ja mis veel? Ei saa ju olla, et nad lihtsalt lamavad ja kõik.»

…Võib-olla nad elavad vee all ja tõusevad pinnale, nii nagu meie oma täissuitsetatud tubadest kuuvalgel ööl rõdule läheme, et näol, silmad kinni, jahedust tunda – ja siis võivad nad lihtsalt lamada. Lihtsalt lamada ja muud midagi. Puhata. Laisalt juttu ajada ja üksteisele naeratada…

«Sina ära minuga vaidle,» ütles Tuzik Domaroštšinerile otsa jõllitades. «Kas sa metsas oled kunagi käinud? Sa pole ju kordagi käinud, aga muudkui vaidled.»

«Rumalus,» ütles Domaroštšiner. «Mis mul teie metsas teha on? Mul on sinna teie metsa luba olemas. Aga vaat teil, Tuz, pole mingit luba. Näidake mulle palun oma luba, Tuz.»

«Ma ise pole neid näkke näinud,» kordas Tuzik Peretsi poole pöördudes. «Aga täitsa usun. Sest poisid räägivad. Ja isegi Candide rääkis. Aga vaat Candide juba teadis metsa kohta kõike. Ta käis seal metsas nagu oma eide juures, teadis kinnisilmi, kus kõik asjad on. Ta sai surma kah seal, selles oma metsas.»

«Oleks ta siis surma saanud,» ütles Domaroštšiner paljutähendavalt.

«Mis «oleks». Mees lendas kopteriga minema ja kolm aastat pole temast enam kippu ega kõppu. Lehes oli leinakuulutus, peied peeti, mida sulle veel tarvis on? Muidugi kukkus Candide puruks.»

«Me teame liiga vähe,» ütles Domaroštšiner, «et midagi täie kindlusega väita.»

Tuzik sülitas ja läks leti juurde järgmist keefiripudelit võtma. Nüüd kummardus Domaroštšiner Peretsi kõrva juurde ja sosistas silmade vilades:

«Pidage silmas, et Candide’i kohta tehti salastatud korraldus… Arvan, et mul on õigus teid informeerida, sest olete kõrvaline inimene…»

«Mis korraldus?»

«Teda elusaks lugeda,» sosistas Domaroštšiner kumedalt ja pöördus ära. «Hea värske keefir täna,» lausus ta valjusti.

Sööklas tõusis kära. Need, kes olid juba einetanud, tõusid toole nihutades püsti ja läksid valjusti vesteldes väljapääsu poole, panid suitsud põlema ja viskasid tikud põrandale. Domaroštšiner vahtis tigedalt ringi ja ütles kõigile, kes mööda läksid: «Kuidagi imelik, härrased, te ju näete, et me ajame siin juttu…»

Kui Tuzik pudeliga tagasi jõudis, ütles Perets talle:

«Kas tõesti mõtles mänedžer tõsiselt, et ei anna mulle autot? Küllap tegi lihtsalt nalja?»

«Miks nalja? Ta ju armastab teid väga, pan Perets, tal on teieta igav ja teid siit minema lasta pole talle lihtsalt kasulik… Noh, kui ta teid minema laseb, mis ta sellest saab? Pole siin mingeid nalju.»

Perets hammustas huult.

«Aga kuidas ma siis ära sõidan? Mul pole siin ju rohkem midagi teha. Ja viisa hakkab lõppema. Ja pealegi ma lihtsalt tahan juba ära sõita.»

«Üldiselt on nii,» ütles Tuzik, «et kui saate kolm karmi noomitust, siis lüüakse teid silmapilk minema. Antakse eribuss, aetakse juht keset ööd maast lahti, ei jõua te oma asjakesigi kokku korjata… Kuidas meil poisid teevad? Esimene käskkiri – ja pannakse madalama koha peale. Teine käskkiri – saadetakse metsa patte kahetsema. Ja kolmas käskkiri – kohe on minek ja head aega. Kui, ütleme, mina tahan ennast lahti võtta, siis joon pool liitrit ära ja annan vaat sellele vastu molu.» Ta näitas Domaroštšineri peale. «Preemia võetakse kohe ära ja mind viiakse sitakäru peale üle. Mida ma siis teen? Joon veel pool liitrit ja annan talle teist korda vastu molu, said aru? Kohe võetakse mind sitakäru pealt maha ja saadetakse biojaama igasuguseid mikroobe püüdma. Aga mina biojaama ei lähe, vaid joon veel pool liitrit ja annan talle kolmandat korda vastu molu. Vaat nüüd on korras. Vallandatakse huligaanse käitumise pärast ja saadetakse kahekümne nelja tunni jooksul välja.»

Domaroštšiner ähvardas Tuzikut sõrmega.

«Desinformeerite, desinformeerite, Tuz. Esiteks – süütegude vahele peab jääma vähemalt kuu, muidu käsitletakse neid kõiki ühe teona ja rikkuja pannakse lihtsalt kartsa, tema asjale Valitsuse-siseselt mingit käiku andmata. Teiseks – pärast teist pahandust saadetakse süüdlane valvuri saatel otsekohe metsa, nii et talt võetakse võimalus kolmandat süütegu oma suva järgi korda saata. Ärge teda kuulake, Perets, tema neid probleeme ei jaga.»

Tuzik rüüpas keefirit, krimpsutas nägu ja kääksatas:

«See on tõsi,» tunnistas ta. «Selles osas olen ma vist tõepoolest… seda et. Andke mulle andeks, pan Perets.»

«Ah ei, pole midagi…» lausus Perets nukralt. «Nagunii ei saa ma, asja eest, teist taga, inimest vastu füsiognoomiat lüüa.»

«Ega ei pea siis ju tingimata vastu seda… vastu molu,» ütles Tuzik. «Võib ju näiteks ka vastu seda… vastu tagumikku. Või siis lihtsalt tal ülikonna seljas katki rebida.»

«Ei, mina nii ei saa,» ütles Perets.

«Siis on pahasti,» ütles Tuzik. «Siis on teil häda käes, pan Perets. Siis teeme vaat kuidas. Tulge homme hommikul kella seitsme paiku garaaži, istuge seal minu autosse ja oodake. Viin teid ära.»

«Tõsi või?» rõõmustas Perets.

«Nojah. Pean homme Mandrile sõitma, vanarauda viima. Koos sõidamegi.»

Nurgas hakkas keegi äkki hirmsa häälega karjuma: «Mida sa tegid? Ajasid mu supi ümber!»

«Inimene peab olema lihtne ja selge,» ütles Domaroštšiner. «Ma ei saa aru, Perets, mispärast te tahate siit ära sõita. Mitte keegi ei taha sõita, aga teie tahate.»

«Minuga on alati nõnda,» ütles Perets. «Alati teen ma kõike vastupidi. Ja üldse, miks peab inimene tingimata lihtne ja selge olema?»

«Inimene peab karske olema,» teatas Tuzik nimetissõrme liigest nuusutades. «Ütled, et ei pea?»

«Mina ei joo,» ütles Domaroštšiner. «Ja ma ei joo väga lihtsal ja kõigile arusaadaval põhjusel: mul on maks haige. Nii et mind te, Tuz, vahele ei võta.»

«Mis mind metsas imestama paneb,» ütles Tuzik, «need on sood. Nad on kuumad, said aru? Mina seda ei kannata. Kuidagi ei harju ära. Satud kuskil külglibisemisse, viskab palktee pealt minema ja näh – istungi ma kabiinis, aga välja ronida ei saa. Kuum nagu kapsasupp. Auru tõuseb ja lõhnab kapsasupi järgi, proovisin isegi helpida, aga ei maitsenud, soola oleks justkui vähe või mis… Eh-ei, mets pole inimese jaoks. Ja mida nad seal küll näinud pole? Muudkui ajavad ja ajavad sinna tehnikat, see upub seal nagu jääauku, aga nemad tellivad veel, see upub ära, aga nemad tellivad muudkui juurde…»

…Roheline lõhnav küllus. Värviküllus, lõhnaküllus. Eluküllus. Ja kõik võõras. Kuidagi nagu tuttav, millegi poolest sarnane, kuid tegelikult võõras. Arvatavasti ongi kõige raskem leppida sellega, et see on ühekorraga nii võõras kui ka tuttav. Sellega, et see on pärit meie maailmast, ihu meie ihust, ent meiega suhted katkestanud ega taha meid tundagi. Arvatavasti võis niimoodi meist, oma järglastest, mõelda pitekantropus – kibeduse ja hirmuga…

«Kui käskkiri välja tuleb,» kuulutas Domaroštšiner, «saadame sinna mitte teie viletsad buldooserid ja roomikautod, vaid midagi tõeliselt võimsat, ja muudame kahe kuuga seal kõik… ee… ee… betoonplatsiks, kuivaks ja tasaseks.»

«Sina muidugi muudad,» ütles Tuzik. «Kui sulle õigel ajal vastu molu ei anta, muudad sa lihase isa kah betoonplatsiks. Selguse mõttes.»

Sireen hakkas läbilõikavalt undama. Aknaklaasid klirisesid ja kohe lajatas ka ukse kohal võimas kellaplärin, seintel vilkusid tuled, aga leti kohal süttis suur tulikiri: «Tõuse püsti, hakka minema!» Domaroštšiner tõusis rutakalt, keeras käekella osutit ning pistis sõnalausumata jooksu.

«Noh, ma siis lähen,» ütles Perets. «Aeg tööd teha.»

«On aeg,» nõustus Tuzik. «Just paras aeg.»

Ta heitis vatijope seljast, keeras selle korralikult rulli, nihutas toolid kokku ja heitis pikali, jope pea alla pistetud.

«Et siis homme kell seitse?» ütles Perets.

«Mida?» küsis Tuzik unise häälega.

«Homme kell seitse ma tulen.»

 

«Ei tea, kuhu?» küsis Tuzik toolidel väherdes. «Vajuvad laiali, raisad,» pomises ta. «Mitu korda ma olen neile rääkinud: tooge siia diivan…»

«Garaaži,» ütles Perets. «Teie auto juurde.»

«A-aa… Noh, eks te tulge, küll siis vaatame. See on raske asi.»Ta tõmbas jalad krõnksu, pistis käed kaenla alla ja hakkas nohisema. Käed olid tal karvased, aga karvade alt paistis tätoveering. Sinna oli kirjutatud: «Mis meid tapab» ja «Ainult edasi». Perets läks väljapääsu poole.

Ta ületas kitsast lauda mööda tohutu lombi tagaõuel, läks ringi ümber tühjade konservikarpide mäe, ronis läbi laudadest planku kistud pilu ja sisenes ametikäigu kaudu Valitsuse hoonesse. Koridorides oli külm ja pime, lõhnas kolkunud tubakasuitsu, tolmu ja kaua seisnud paberite järele. Kusagil polnud kedagi, dermatiiniga ülelöödud uste tagant ei kostnud midagi. Mööda kitsukest käsipuudeta treppi tõusis Perets ärataotud seinast kinni hoides teisele korrusele ja läks ukse juurde, mille kohal süttis ja kustus kiri: «Enne tööd pese käed». Uksel ilutses suur must M-täht. Perets tõukas ust ja elas üle mõningase vapustuse, avastades, et sattus oma kabinetti. See tähendab, muidugi ei olnud see tema kabinet, see oli teadusliku kaitse rühma ülema Kimi kabinet, kuid sellesse kabinetti oli Peretsi jaoks pandud laud ning nüüd seisis see laud ukse kõrval kahhelseina ääres ja poole lauast võttis enda alla, nagu alati, kattega kaetud arvutusmasin Mercedes, suure puhtakspestud akna all seisis aga Kimi laud ja Kim ise töötas juba: istus, selg küürus, ja uuris arvutuslükatit.

«Ma tahtsin käsi pesta…» ütles Perets jahmunult.

«Pese, pese,» ütles Kim pead noogutades. «Kraanikauss on seal. Nüüd on meil väga mugav. Nüüd hakkavad kõik meie juures käima.»

Perets läks kraanikausi juurde ja hakkas käsi pesema. Ta pesi neid külma ja kuuma veega, kaht sorti seebiga ja spetsiaalse rasvaeemalduspastaga, nühkis nuustikuga ja mitme eri jäikusastmega harjakesega. Siis lülitas ta elektrikuivati tööle ja hoidis niiskeid roosasid käsi mõnda aega soojas möirgavas õhuvoolus.

«Kell neli hommikul teatati kõigile, et meid kolitakse teisele korrusele,» ütles Kim. «Aga kus sina olid? Alevtina juures või?»

«Ei, ma käisin järsakul,» ütles Perets oma laua taha istudes.

Uks paiskus valla ja ruumi astus hoogsal sammul Prokonsul, vehkis tervituseks portfelliga ja kadus eesriide taha. Kostis kabiiniukse kriiksatus ja luku lõksatus. Perets võttis Mercedeselt katte, istus natuke aega liigutamata, siis aga astus akna juurde ja lükkas selle lahti.

Metsa siit ei paistnud, kuid mets oli olemas. See oli alati olemas, kuigi näha sai seda ainult järsakult. Valitsuse kõigis muudes kohtades varjas seda alati miski. Seda varjasid mehhaanikatöökodade kreemikad hooned ja töötajate eraautode neljakorruseline garaaž. Seda varjasid abimajandi karjaaiad ja pesumaja juurde kuivama riputatud pesu, sest kuivati tsentrifuug oli alatasa katki. Seda varjas lillepeenarde ja paviljonidega park oma kuradiratta ja kipsist suplejannadega, mis olid pliiatsiga üleni täis kritseldatud. Seda varjasid majakesed, millel olid luuderohtu täis kasvanud verandad ja televiisoriantennidest ristid katusel. Aga siit, teise korruse aknast, polnud metsa näha kõrge tellismüüri tõttu, mis polnud küll veel valmis, aga juba väga kõrge; müüri ehitati insenerliku läbindamise rühma lameda ühekorruselise hoone ümber. Metsa võis näha ainult järsakult, kuid ka metsa roojata sai ainult järsakult.

Kuid isegi inimene, kes polnud elu seeski metsa näinud, polnud metsast kuulnud ega temast mõelnud, kes ei peljanud metsa ega unistanud metsast, isegi niisugune inimene võis tema olemasolu kergesti aimata juba lihtsalt selle järgi, et eksisteeris Valitsus. Mina näiteks mõtlesin metsast juba väga ammu, vaidlesin metsa üle, nägin teda unes – aga mul polnud aimugi, et ta ka päriselt olemas on. Ja ma veendusin tema olemasolus mitte siis, kui läksin esimest korda järsakule, vaid kui lugesin peaukse kõrvale riputatud silti «Metsaasjade Valitsus». Seisin selle sildi ees, kohver käes, pikast teekonnast tolmune ja janust kokku kuivanud, ning muudkui lugesin, aina lugesin seda ja tundsin põlvi nõrgaks minevat, sest teadsin nüüd, et mets on olemas, mis tähendas, et kõik, mida olin temast siiani mõelnud, on ainult viletsa kujutlusvõime mäng, kahvatu jõuetu vale. Mets on olemas ja see tohutu süngevõitu hoone tegeleb tema saatusega…«Kim,» ütles Perets, «kas ma siis ei pääsegi metsa? Ma sõidan ju homme ära.»

«Aga kas sa tõepoolest tahad sinna pääseda?» küsis Kim hajameelselt.

… Kuumad rohelised sood, kartlikud närvilised puud, näkid, kes end veepinnal kuupaistel oma salapärastest, vetesügavustes toimetatud tegudest välja puhkavad, ettevaatlikud mõistetamatud pärismaalased, tühjad külad…

«Ei tea,» ütles Perets.

«Sina ei tohi sinna minna, Pertšik2,» ütles Kim. «Sinna võivad minna ainult inimesed, kes pole metsast kunagi mõelnud. Kes on alati metsa peale sülitanud. Sina aga võtad teda liialt südamesse. Sulle on mets ohtlik, sest petab su ära.»

«Vist küll,» ütles Perets. «Aga ma sõitsin ju ainult selleks siia, et teda näha.»

«Milleks sulle kibedad tõed?» ütles Kim. «Mida sa nendega peale hakkad? Ja mida sa metsas tegema hakkad? Nutad taga unistust, millest on saanud saatus? Palvetad, et kõik oleks teisiti? Või, taga hullemaks, hakkad ümber tegema seda, mis on, selleks, mis ta peaks olema?»

«Aga mispärast ma siis siia sõitsin?»

«Et veenduda. Kas sa tõesti ei saa aru, kui tähtis see on: veenduda. Teised tulevad teiste asjade pärast. Et leida metsast kuupmeetrite viisi puid. Et avastada elubakter. Või kirjutada väitekiri. Või et hankida luba, aga mitte selleks, et metsa minna, vaid lihtsalt igaks juhuks: ehk läheb kunagi tarvis. Ja kõigil ju pole. Aga ülim eesmärk on kujundada metsast kaunis park, nii nagu skulptor tahub marmorirahnust välja raidkuju. Et seda parki pärast pügada. Aastast aastasse. Mitte lasta tal jälle metsaks muutuda.»

«Peaksin õige ära sõitma,» ütles Perets. «Pole mul siin midagi teha. Keegi peab ära sõitma – kas mina või teie kõik.»

«Hakkame korrutama,» ütles Kim ja Perets istus oma laua taha, leidis kiiruga paigaldatud seinakontakti ja lülitas «Mercedese» sisse.

«Seitsesada üheksakümmend kolm viissada kakskümmend kaks korda kakssada kuuskümmend kuus null üksteist…»

«Mercedes» hakkas lõgisema ja rappuma. Perets ootas, kuni see rahunes, ja luges takerdudes vastuse ette.

«Nii. Kustuta ära,» ütles Kim. «Nüüd jaga mulle kuussada üheksakümmend kaheksa kolmsada kaksteist kümne viieteistkümnega…»

Kim dikteeris numbreid, Perets aga valis neid, vajutas korrutamise ja jagamise klahve, liitis, lahutas, juuris, ja kõik läks nagu tavaliselt.

«Kaksteist kümnega,» ütles Kim. «Korrutada.»

«Üks null null seitse,» luges Perets masinlikult, siis aga jahmus ja ütles: «Kuule, ta ju valetab. Peab olema sada kakskümmend.»

«Tean, tean,» lausus Kim kannatamatult. «Üks null null seitse,» kordas ta. «Nüüd aga võta mulle juur kümme null seitsmest…»

«Kohe,» ütles Perets.

Jälle lõksatas riiv eesriide taga ja ilmus Prokonsul, roosa, värske ja rahulolev. Ta hakkas käsi pesema, lauldes seejuures meeldiva häälega «Ave Mariat». Siis ta kuulutas:

«Milline ime see mets ikkagi on, härrased! Ja kui kuritegelikult vähe me temast räägime ja kirjutame! Kusjuures ta on seda väärt, et temast kirjutada. Ta õilistab, ta äratab ülevaid tundeid. Ta soodustab progressi. Ta on ise nagu progressi sümbol. Aga meie ei suuda kuidagi lõppu teha kvalifitseerimata kuulduste, väljamõeldiste, anekdootide levitamisele. Metsa propagandat ju põhimõtteliselt ei tehtagi. Metsast räägitakse ja mõeldakse kurat teab mida…»

«Seitsesada kaheksakümmend viis korda nelisada kolmkümmend kaks,» ütles Kim.

Prokonsul tõstis häält. See oli tugev ja kandev – «Mercedest» polnud enam kuuldagi.

««Elame nagu metsas»… «Metslased»… «Puude tagant ei näe metsa»… «Kuidas metsa hõikad, nõnda vastu kajab»… Vaat millega me peame võitlema! Vaat mis meil tuleb välja juurida. Näiteks teie, monsieur Perets, mispärast teie ei võitle? Võiksite teha ju klubis põhjaliku sihikindla ettekande metsa kohta, aga teie ei tee. Jälgin teid juba ammu ja muudkui ootan – ja kõik ilmaaegu. Milles asi?»

«Aga ma pole seal ju kordagi käinud,» ütles Perets.

«Pole tähtis. Mina pole seal ka kordagi käinud, aga olen pidanud loengu – ja vastukajade põhjal otsustades oli see väga kasulik loeng. Asi pole ju selles, oled sa metsas käinud või mitte, asi on selles, et kiskuda faktidelt müstikast ja ebausust kate, paljastada olemus, rebida sellelt kodanlaste ja utilitaristide poolt selgatopitud rüü…»

«Kakssada kaheksa jagada neljakümne üheksaga, miinus seitse korda seitse,» ütles Kim.

«Mercedes» hakkas tööle. Prokonsul tõstis jälle häält.

1Värsid Andres Ehini tõlge, LR 15/16, 1971.
2Perets – pipar, Pertšik – piprake.
1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14 
Рейтинг@Mail.ru