Подписка


Margus Lember, Mai Rosenberg
Kuno Kõrge – Sisehaiguste professor

SISSEJUHATUS

Professor Kuno Kõrge sünnist möödub tänavu kevadel 100 aastat. Oma elu jooksul nägi ta viit riigikorda, kuues jäi napilt nägemata. See kõik mõjutas oluliselt tema elukäiku ja suhtlust sõprade ja töökaaslastega ning eriti tööd professorina. Olles suurema osa oma elust pühendanud patsientide ravile ja paralleelselt noorte kolleegide õpetamisele, võiks teda ja tema elu käsitleda kui Eesti haritlaskonna koondkuju 20. sajandil. Professor Kõrge on läbi kogu oma elu kandnud kolme aadet: arstikunsti, meie oma ülikooli professori ja isamaalisuse oma. Sellega on ta pälvinud oma lähedaste ja laiemalt kogu Eesti arstkonna lugupidamise ning jäänud eeskujuks paljudele arstide põlvkondadele.

Professor Kõrge läheneva sünniaastapäeva puhul leidsime koos Tartu ülikooli sisekliinikuga seotud kolleegidega, et Kuno Kõrge ja Toome sisehaiguste kliinikuga seotud meenutused vääriksid talletamist. Käesolevas raamatus esitatud mälestused on arusaadavalt subjektiivsed, sest inimesed mäletavad olnut erinevalt, läbi isiklike kogemuste ja mälu valikulisuse. Kuid kõige üle nüüd järele mõeldes annavad loodetavasti need professor Kõrget tundnud inimeste mälestuskillud ja Toome sisehaiguste kliiniku igapäevaelu kirjeldavad meenutused rahulolu kirjutajatele ning inspiratsiooni lugejatele. Toome kliinikust pärineva energia kandjaks oli keskse kujuna tagasihoidlik professor Kuno Kõrge.

Soovime tänada kõiki, kes selle raamatu valmimisele oma mälestuste kirjapanekuga või muul moel – kirjutajate kontaktide leidmise, fotode otsimise ning raamatu lõpliku viimistlemise teel kaasa aitasid.

Raamatu toimetajad Margus Lember ja Mai Rosenberg
Tartus, 2013. a märtsikuul

INTERVJUU KUNO KÕRGE POJA MATTI KÕRGEGA

Kohtusime dr Matti Kõrgega tema kodus Ülenurmel 8. veebruaril 2013. a, et rääkida tema isa professor Kuno Kõrge elust. Kokkusaamise korraldas Matti Kõrge kursusevend Agu Tamm, ülestähendused tegi Margus Lember.

Mis on teada Kuno Kõrge vanemate kohta?

Minu vanaisa oli Saaremaal Audakul leepraravila velsker-juhataja. Ta töötas seal väga pikka aega, sai 1929. a 30 aasta tööjuubeli puhul tänukirja. Vanaisa suri 1940. a enne minu sündimist. Minu vanaema ehk Kuno ema oli koduperenaine, kes tegeles ka mesindusega. Mesilasperesid oli tal 20 ringis ja sellest võib järeldada, et see oli tal ka sissetulekuallikas. Käisime vennaga suviti teda aitamas. Eriti tore oli mee vurritamine. Arvatavasti sealt sain ma ka huvi mesinduse vastu, millega olen nüüd tegelnud üle 20 aasta. Kunol oli ka vanem vend, kes kahjuks suri noorena – 18-aastaselt (1929. a) tuberkuloosi. Saaremaa liinis sugulasi meil ei ole.

Meie maakohtadeks kohe pärast sõda olid Saaremaal Viidumäel Audaku, kus siis oli laste tuberkuloosisanatoorium. Edasi elasime seal lähedal olevates Rauna ja Upsi talus, kuni isa ostis vana metsavahitalu (Sihi talu) ja tegi selle korda. Teise suvepoole veetsime tavaliselt emapoolsete vanaisa-vanaema pool Põltsamaal.

Koolis käis Kuno Saaremaal, 1931. a asus ta õppima Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Tegeles spordiga, kõrgushüppega. Aga harrastas ka lüürikat, kirjutas luuletusi, mõned neist on ka avaldatud.

Kuidas Kuno Kõrge tutvus oma tulevase abikaasa ja teie emaga?

Nad tutvusid ülikooli ajal ja 1940. aastal abiellusid.

Olete sündinud sõja ajal, sellest ajast teil isiklikke mälestusi ei saagi olla. Aga mis isa sõja ajast rääkis?

Ega sellest ajast just liiga palju ei kõneldud. Neljakümnendad aastad olid keeruline aeg, üks võim tuli, teine läks. Kuno Kõrge oli sel ajal noor arst Toome sisekliinikus. Oma doktoritöö kaitses ta 30. detsembril 1941. aastal. Kui tuli nõukogude võim, siis seda tööd väitekirjana ei arvestatud. Väitekirja juures olnud elulookirjeldusest leiab ka asjaolud, miks hiljem tekkisid probleemid.

K. Kõrge sündis 8. juunil 1913 Kuressaares, Saaremaal Lümanda vallas asuva Audaku leprosooriumi velskri-majandusjuhataja pojana. Keskhariduse omandas Saare maakonna ühisgümnaasiumis, mille lõpetas 1931. Astus sama aasta sügissemestril Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Töötas 1934 kevadsemestril Tartu Ülikooli Patoloogiainstituudis, sama aasta suvel praktikandina Saare maahaiglas. 1935. aastast alates asus töötama Ülikooli Närvikliinikusse subassistendina. Valmistas seal 1935. ja 1936. aastal auhinnatöid, milliseid hinnati I auhinnaga. Kinnitati 1936 sügissemestril Ülikooli Närvikliiniku noorema assistendi kt-ks. Lõpetas Ülikooli Arstiteaduskonna cum laude 1937 kevadel. Kinnitati sama aasta juunis Närvikliiniku nooremaks assistendiks, millisel kohal töötas kuni 1937 detsembrini, millal tuli Ülikooli I Sisehaigustekliinikusse abiassistendi kohale. Kinnitati 1938 suvel sama kliiniku nooremaks assistendiks. Doktorieksamid sooritas 1939 kevadsemestril. Viibis sama aasta suvel Eesti-Ungari arstidevahetuse alusel Debrecenis ja Budapestis, tutvudes sealsete ülikoolide sisehaigustekliinikute tööga. Oli 1941 augustikuust alates Eesti Omakaitse arstiks Põltsamaa piirkonnas, hiljem kuuludes kapt. Talpaku eesti üksusesse saksa sõjaväes ja septembri keskpaigast alates Saaremaa Omakaitsesse. Töötab praegu Ülikooli I Sisehaigustekliinikus n. – assistendina. Avaldanud 10 teaduslikku tööd, peale selle populaarteaduslikke artikleid. /Eesti Arst XXI aastak., 1942, nr. 4/

Ka keerulistel aegadel tegeles K. Kõrge arstile omaselt haigete ravimisega. Patsientide puhul polnud tähtis, kes oli millisele võimule truu. Isa on meenutanud Saksa ajal Toome haiglas toimunut, kus ta ravis dokumentideta ja nimeta patsienti, kes tulnuks tolleaegsetele võimudele välja anda. Ent arstina tegi ta oma tööd ja paranenud patsient lahkus haiglast tänusõnadega, et ehk saab kunagi ka talle kasulik olla. Isa väitel oli seesama mees hiljem julgeolekus, tema kaudu hoiatati meie perekonda küüditamise eel. Vanemad võtsid siis meid vennaga ja sõitsime kõik koos Tallinnasse Hindi juurde pakku. Aadu Hint oli tuntud juunipunasena, ent õige pea pettus sügavasti oma tollastes ideaalides. Aga tema positsioon oli võimude silmis usaldusväärne ja sinna ei tuldud meid otsima.

1944. a evakueeriti ülikooli haiglaid Haapsalu kaudu, suur osa arstkonnast ja õppejõududest lahkus. Meiegi pere oli minekul, ent kas me ei pääsenud enam liikuma või otsustati siiski jääda Eestisse, ei tea.

Milline oli sõjajärgne aeg muutunud Tartu ülikoolis ja kliinikus?

Tuli kohaneda uute oludega. 1947. a kaitses Kuno Kõrge uuesti väitekirja – sedapuhku anti talle nõukogude kombe kohaselt kandidaadikraad. Doktorikraadi saamiseks ei olnud töö kõlblik, sest ei olnud tsiteeritud nõukogude autoreid.

Kliinikust olid lahkunud paljud arstid, siiajäänutel tuli taastada nii haigete ravi kui ka akadeemiline töö ülikoolis. Isal oli suur huvi patofüsioloogia ja selle seostamise vastu haigustega. Ta õpetaski hulk aastaid patofüsioloogiat.

Kas ja kuidas mõjutas teie perekonda 1940-ndate lõpp ja nn natsionalistide paljastamine 1950-ndatel?

Vanemad rääkisid sellest ajast vähe. Tean, et võib-olla kannatas rohkem ema. Tema isa võttis osa Vabadussõjast, ema vend aga mobiliseeriti ülikoolist Saksa armeesse.

Ema oli lõpetanud õigusteaduskonna, kuid mingit tööd talle ei võimaldatud. Ta tegi siis läbi lühiajalised meditsiiniõe kursused ning sai tööle Tartu vesiravilasse. Pikalt ta aga seal töötada ei saanud – varsti vallandati. Mingil põhjusel suunati isa sellel ajal tööle Maarjamõisa haiglasse. Kui kaua ta seal töötas, enne kui sai tagasi Toomele tulla, seda ma ei mäleta. Mul on meeles, et see oli enne, kui ta Moskvitši ostis, sest sinna sõitis ta jalgrattaga.

Mida tõid 1960-ndad aastad?

1962. a kaitses isa kolmanda väitekirja, sedapuhku doktoritöö. Isa teadmisedoskused leidsid kasutamist, võimaldati töötada, ent täit tunnustust mineviku tõttu ta ei saanud. Omakaitse ja kapten Talpaku juures arstiks olemine jäid märkideks. Isa on meenutanud, et aeg-ajalt oli olukordi, kus sellele viidati. Meenub lugu, mida isa rääkis aastaid hiljem. Jutt oli kateedrisse uue assistendi töölevõtmisest: isa soovis seal näha Vello Saluperet, aga oli ka teine kandidaat, soovitusega väljastpoolt – Juri Ksenofontov. Ta kutsuti rektor Feodor Klementi juurde, kes otsustas, et võtta tuleb mõlemad. 1960-ndatel oli isal palju juhendatavaid, kes kaitsesid järjest väitekirju.

Kellega perekond lävis? Kes olid lähedased inimesed? Millised olid meelistegevused? Kuidas veedeti puhkust?

Väga lähedasi inimesi polnud palju, olid mõned arstid (Kaljo ja Laine Villako, Valve ja Jüri Saarma) ning mõned peresõpradest kirjandusinimesed: Aadu Hint, Tuglased, Betti Alver. Isal oli Moskvitš, millega tehti ka ühiseid väljasõite. Isa oli ka kirglik jahimees, armastas laulda ning mängis klaverit ja viiulit. Meie arstiteaduskonda astumist ta ei suunanud, ent hea meel sellest valikust oli tal küll. Meie sporditegemist ta küll suunas. Minul olid arstiamet ja sport mingil ajal tihedalt seotud, sooritasin lisaks arstieksamitele ka spordimeditsiinis vajalikke eksameid, nii et tegutsesin ka spordiarstina. Suurem karjäär ja tegevus koondise juures jäi aga katki, sest ma ei soostunud väljaspool riigipiire reisiva koondise juures pakutud „topeltülesannetega“. See oli minu valik. Aga ega isalgi julgeolek läände reisida lasknud, nn rahvademokraatiamaadesse pääses küll mõni kord. Vaatamata sellele, et isa oli vajadusel konsultandiks ka 4. haigla kontingendi puhul, ei olnud ta ikkagi piisavalt usaldusväärne – või oli see pigem harjumuspärane asjade lahendus, kus ametnik viskas lihtsalt ankeedi keeldumiste kasti. Olen kunagi käinud arhiivis ka neid toimikuid vaatamas, aga mis sest enam. Pärast 1972. a oli tal võimalik käia Rootsis ja Lääne-Saksamaal.

 

Kuno Kõrge jätkas töötamist ka pensionieas. Millisena meenutate 1970-ndaid, 1980-ndaid?

Halvenev tervis (sagedased stenokardiahood, paroksüsmaalne tahhükardia ja hiljem tekkinud astma) sundis koormust vähendama. Ta loobus jahilkäikudest ning temast sai kirglik kalamees, kelle „põhirelvaks“ oli spinning.

Kui kateedrijuhatajaks sai dr Vello Salupere, suunati isa tööle jällegi Maarjamõisa nefroloogia osakonda. Muidugi oli tal väga raske lahkuda Toome sisekliinikust, kus ta oli üliõpilaspõlvest saati töötanud.

Lapsepõlvekodu Audakul.


Audaku leprosooriumi mälestuskivi avamine 1986. a. Ants Haavel, Joel Luhamets, prof Kuno Kõrge.


Üliõpilasena saadud kutse Tartu Ülikooli 300 aasta juubeli tähistamisele 1932. a.


Ülikooli 300. a tähistamise tippkülalised: riigivanem Jaan Teemant, Rootsi kroonprints Gustav Adolf ja TÜ rektor Johan Kõpp, 30.06.1932.


SÕBER KUNO
Kaljo Villako

Tartu ülikooli radioloogiaprofessor Kaljo Villako (1919–2001) mälestusteraamatu „Ajarännak“ I ja II osas (Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999, 2001) on hulgaliselt episoode, kus autor kirjeldab oma sõbra Kuno Kõrgega seonduvat. Alljärgnevad mälestuslõigud pärinevadki sellest raamatust.

Ruumid Toome sisekliinikus enne sõda

I korruse pikk koridor, kui olla näoga kirurgiakliiniku poole, siis ukse kõrval esimeses ruumis oli portjee, selle järel kliiniline laboratoorium, kus igal arstil oli oma laegas, kus hoiti tööks vajalikke esemeid. Järgmine tuba oli antud dr L. Valgu kasutada, kuigi ta kliinikus ei elanud. Järgmises kahes toas elas vanemassistent K. Kõrge. Kolmandal korrusel olid II klassi palatid, mis olid väiksemad ja mugavamad ja kus viibimise eest päevaraha kõrgem. Neid haigeid ravisid vanemassistent K. Kõrge ja prof F. Grant ise.

1944 Haapsalus

Olin võhivõõras linnas ja ei teadnud, kuhu minna. Surnuaia juures pöörasin peatänavalt vasakule ja kohtasin kursusekaaslast Eva Öpikut. Tema juhatas mulle tee haigla juurde. Varsti olin kohal ja kohtusin oma suureks rõõmuks dr Kuno Kõrgega. Mulle näis, et rõõm oli vastastikune. Ajasime sõnad segamini, millest sain ülevaate olukorrast ning teada, mis oli juhtunud tagalas venelaste saabumise eel ja selle järel. Sakslaste juures oli viimastel päevadel enne lahkumist tegutsenud mingisugune asiaatidest koosnev üksus. Olid otsinud sõjaväest ära tulnud eestlasi, mõned noormehed arreteerinud ja maha lasknud. Elanikkond oli hirmunud ja punaväe saabumine tõi isegi hetkeks kergendustunde.

Prof F. Grant oli päris lõpu eel purjejahiga teele asunud. Kuno ei olnud nii nõrka alust usaldanud ja jäänud Haapsallu maha. Tal olevat raske otsuse tegemisel määravaks saanud jubedust tekitanud ettekujutus, kuidas tema kaks väikest poega merre vajuvad. Paremat võimalust Rootsi pääseda ta ei leidnud. Nüüd elas ta perega haigla endise juhataja korteris ja ootas Tartusse tagasi pääsemist. Kliinikute evakueeritud varandus oli Uuemõisas ja personal osalt samas, osalt leidnud ulualuse linnas.

Arstiteaduskonnast 1944. a

Sisehaiguste erialal Franz Grandi kaotamine ei tekitanud suuremat häda. Saksa ajal ülikoolist eemale tõrjutud professor Voldemar Vadi asus uuesti tööle ja nimelt I Sisehaiguste Kliinikusse. Varuks oli väga hea ettevalmistusega, L. Puusepa, E. Masingu ja F. Grandi kooliga Kuno Kõrge. Poliitilistel põhjustel ei kasutatud K. Kõrge võimeid otstarbekalt ja sisehaiguste õpetamine läks mitmeks aastaks nõrgematesse kätesse.

Trahteristika kateeder

Kohe pärast ülikooli töölehakkamist kujunes seltskond, kes hakkas sagedasti koos käima ja masendava olukorra unustamiseks pidusid korraldama. Sellesse kuulusid Kuno ja Elsa Kõrge, Viktor ja Helle Simm, Jüri ja Valve Saarma, Hillar ja Ilme Randalu, Johannes ja Seida Tammeorg, Edgar Talvik abikaasaga, Jaan ja küllap ka Helga Kross, Leo Kaseoru ja Hilja Vasar. Mina sattusin sellesse ringi Kõrgete kaudu. Siis oli J. Kross juba arreteeritud ja teda ma ei kohanud. Ägedam pidude ja elupõletamise periood oli sellal vaibumas. Koosviibimistel meenutati tihti vanu kadunud aegu, mil oli tekkinud ka seltskonna nimetus – trahteristika kateeder. Lauldi teiste hulgas niisuguseidki laule, mida nõukogude võim ei oleks heaks kiitnud. Kunole kui saarlasele meeldis muidugi „Saaremaa valss“ ja „Ilm oli paks ning udune, ei uisk läind Virtsust Kuivastu“. Pidude ja koosviibimiste vaheaegadel oli võimalik kurja tegelikkuse eest pageda töösse ja teaduslikesse uurimistesse. Muidugi oli teadusesse minekuks veel teisi ajendeid. Kuno kaitses doktoriväitekirja juba 1941. a, kuid seda Moskva ei arvestanud. 1947. a toimus uus kaitsmine. Teaduslikke kraade kinnitanud ja dotsendi ning professori kutseid jaganud Kõrgem Atestatsioonikomisjon Moskvas ei olnud asjakäiguga päris rahul ja kutsus dissertandi enda koosolekule. Kuno vene keele oskus oli küsimustele vastamiseks puudulik ja talle anti ainult meditsiinikandidaadi kraad.

Gastroskoopiad

Esimese õnnestunud gastroskoopia Eestis tegi professor E. Masing 1934. a. Aasta-aastalt uuritute hulk suurenes ja professorile lisaks omandasid selle endoskoopilise meetodi tema õpilased K. Kõrge ja L. Walk. L. Walk tegi oma viimased gastroskoopiad 1944. a suvel ja järgmise viie aasta jooksul ei olnud Eestis toda uurimismeetodit kasutatud. Esimese gastroskoopia tegime koos K. Kõrgega 1949. a ja pärast seda jätkasin juba iseseisvalt.

Personalipoliitika

Viimane mees, kellega F. Klement püüdis arstiteaduskonna õppejõudude koosseisu vääristada, oli Juri Ksenofontov. See täiesti umbkeelne mees pandi 1963. a kateedrijuhataja professor K. Kõrgega kooskõlastamata teaduskonnasisehaiguste kateedri assistendiks. Kaheldamatult oli uue assistendi ülesandeks kateedri ja selle juhataja meelsuse täpsem kontrollimine. Perestroika ajal kuulsin ühelt parteilaselt, et Jurikene olevat olnud kõrgemat sorti agent, kes saatis oma tähelepanekud ja teated otse Moskvasse. Ta olevat omavahelises vestluses nimetanud K. Kõrget, J. Saarmat ja mind halvemat sorti kodanlasteks.

Ajakirjandus rääkis kogu aja töövõitudest ja suurtest saavutustest. Kiita said need ettevõtted, mis plaani ületasid. Kui tõesti mõnda detaili oleks suurel määral plaani ületades toodetud, siis oleks see pidanud kuhjuma ladudesse. Tootmine kulgeb harmooniliselt, kui kõiki osi valmistatakse just vajalikul hulgal. Arutasime Kuno Kõrgega seda imelist nähtust ja ikka ei saanud me plaani ületamise kasulikkusest aru.

Sõber Kuno

Kuno Kõrge oli trahteristika kateedris kõige mitmekülgsema andekusega. Noorpõlves oli tema värsse trükitud Saaremaa lehtedes. Nüüd valmisid need juhuluuletustena tähtpäevadeks või mitmekesistasid külalisraamatusse kirjapandud mõtteid ja soove. Ta oli kunagi päris hästi mänginud viiulit. Seda oskust mainis ta siis, kui jutustas kurba lugu, kuidas ta kaotas kaugsõidukapteni tütre poolehoiu. Noor daam oli palunud Kunot midagi mängida. Kuno oli hetkeks unustanud, et neiu hääldab s-i pehmelt, ja öelnud: „Hea küll, ma mängin Tofelli ferenaadi.“ Siis ta vaene mees sai: „Keda sa siin narrid. Vaata kuidas sa ise r-i põristad.” Sõprus oli lõppenud ja austaja pidi noruspäi taanduma. Kuno r-häälik kõlas tõesti nagu kirjakeelt kõneleval sakslasel.

Ei mäleta, kas ma üldse olen näinud ja kuulnud tema viiulimängu. Kui ta aga klaveri taha istus, hakkasid tulema tantsulugudena 1920. aastate lõpu ja 1930. aastate lööklaulud. Tal oli meeldiv, mahe bariton ja kui väga paluti, kuulis seltskond tuntud üliõpilaslaulude sekka Artur Kapi „Metsateel“ (“Ma kõnnin hilisel õhtul veel üksinda metsateel”) või Robert Schumanni Heinrich Heine sõnadele loodud „Kaht grenaderi“. Eesti arstkonnale oli tähtsaim see, et K. Kõrge oli laialdaste teadmistega tohter, tubli teadlane, esmaklassiline pedagoog ning juhendaja. Mina austan teda lisaks veel selle pärast, et ta oli väga hea inimene ja aus isamaalane.


Hospitaalsisehaiguste loeng V kursuse tudengitele 1952. a.


Ta oli aastail 1945–1949 dotsendi kutsega patoloogilise füsioloogia kateedri juhataja ja töötas endiselt Toome Sisekliinikus. 1949. a hakkasid Kuno pea kohale kogunema tumedad pilved. Teda hakati avalikes ettekannetes kritiseerima. 1948. a määrati I Sisehaiguste Kliiniku peaarstiks varem kogu aeg II Sisehaiguste Kliinikus töötanud Juhan Savisaar, kelle kandidaadikraad kinnitati 1949. a. Kahel kraadiga arstil läks professor V. Vadi kõrval ühes kliinikus töötamine liiga ahtaks ja tublim viidi lühikeseks ajaks (1949–1950) hospitaalsisehaiguste kateedri juhatajaks II Sisehaiguste Kliinikusse. Sellest oli veel vähe. 1950. a määrati samale kohale J. Savisaar, kes sai dotsendi kutse alles 1954. aastal. Kuno jäi sama kateedri dotsendiks ja talus ebameeldivusi mehiselt. Vastaspool läks narrusteni. Näiteks tõsteti Kuno üleriided sellest ruumist välja, kus ta varem oli töötanud. Keegi aga ei söandanud otse uut tööpaika kätte näidata.

Olukord paranes pärast Stalini surma. Ta viidi uuesti Toomele teaduskonnasisehaiguste kateedri dotsendiks ja valiti 1956. a kateedri juhatajaks. 1963. a kaitses ta Kaunases doktoriväitekirja. Kõrgem Atestatsioonikomisjon kinnitas kraadi 1964. a ja andis 1966. a professori kutse. Ega teda sellel ajal ka rahule jäetud. 1963. a olid head inimesed talle soovitanud 50. sünnipäeva mitte tähistada. Olin juhuslikult 8. juunil Moskvas, nii võisime Elsa ja Kunoga istuda õhtul „Aragvis“ (Kaukaasia restoranis) ja ikkagi ümmarguse sünnipäeva vaikselt ära märkida. Kauneid kõnesid ei olnud meil võimalik pidada.

Rektor Klementit oli keegi valesti informeerinud, et K. Kõrge sai sakslastelt Raudristi, ja tõelise bolševikuna päris ta Kunolt selle kohta aru. Tegelikult anti talle, nagu varem juba öeldud, Sõjateeneterist. Niisuguste pahatahtlike keelekandjate nimesid ei saa me iialgi teada ja nüüd võivad nad liikuda meie keskel ausate nägudega ringi.

Dr Leonhard Mardna, kes töötas Tallinna IV haiglas, kuhu võeti ravile ainult tähtsaid partei- ja valitsuse tegelasi ning tunnustatud kunstnikke ja kirjanikke, oli ise hea sisehaiguste spetsialist, ometi pidas vajalikuks aeg-ajalt kutsuda Kunot mõnda haiget vaatama. See abi oli ka kõrgetele ülemustele teada. Kolleegiga nõu pidamine on vana hea komme, mille nooremad arstid on kahjuks täiesti unustanud. Kui ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Aleksei Müürisepp 1970. a sügisel järsku haigestus ja toodi ravile Toome Sisekliinikusse, oli loomulikult ravimise korraldajaks Kuno. Teda siiski ei usaldatud. Tema tegevust pandi kontrollima väheste üldmeditsiiniliste teadmistega kirurg Endel Tünder, kes õhtul hilja tuli Haavakliinikust kohale ja uuris haigusloost, mis tähtsa haigega on päeva jooksul juhtunud ja milliseid ravimeid talle on antud. A. Müürisepp suri 7. oktoobril. Pärast seda avaldati ajalehtedes arstide otsus tema haiguse ja surma põhjuse kohta. Sellele olid alla kirjutanud ENSV Tervishoiuministeeriumi IV valitsuse juhataja J. Narma, professor E. Raudam, professor E. Tünder, ENSV peakirurg meditsiinikandidaat Š. Gulordava, professor A. Rulli, dotsent A. Kivik ja meditsiinikandidaat R. Talvik, kuid puudus tegeliku ravija K. Kõrge nimi. Temale anti vaikselt, üldsuse tähelepanu äratamata siiski autoostmise luba. Jälle autasustati avalikult üritusest mitteosavõtnuid, nagu nõukogude ajale iseloomulik. Tean, kui valusasti too kõrvaletõrjumine mu sõbra ausat meelt riivas. Nõukogude võim kasutas ainult K. Kõrge ja teiste temataoliste oskusi ja võimeid, rohkem midagi. Nagu kuulda, püüdsid mõned kaastöölised lisaks kõigele enda õpetajat selja taga laimata ja partei võimumeeste silmis tema mainet alla kiskuda.

Endaealiste meeste hulgas oli Kuno keskmisest pikem ja säilitas hea rühi elu lõpuni. Olin 1942. a K. Kõrgega palatis visiidil. Seal lamas ka pr Menning, Karl Menningu abikaasa. Vestluse lõpul vaatas patsient Kunole otsa ja ütles: „Doktor, küll te olete pikk.“ Sellele järgnes Kunole tüüpiline humoorikas vastus: „Oi ei. Ma ei ole pikk, ma olen Kõrge.“ Haigel läks tuju kohe heaks. Üldse püüdis mu kunagine õpetaja, hilisem kolleeg ja hea sõber isegi rasketel hetkedel elus läbi ajada muheda huumoriga. Inimesi võib naljasoone järgi jagada nelja liiki: 1) ise nalja ei tee ja teiste naljast aru ei saa, 2) ise nalja ei tee, kuid teiste naljast peab lugu, 3) saab naljast aru, kuid teeb nalja ainult teiste kulul, 4) saab naljast aru ja teeb ka enda kulul nalja. Viimaseid pean täiuslikeks inimesteks. K. Kõrge kuulus kindlasti neljandasse liiki. Enda vana tüüpi Moskvitši nimetas ta Rosinanteks ning keelevääratuste ja muudel sobivatel puhkudel kurtis ta ikka: „Mul need kaks linna Maroko ja Rokokoo tikuvad ikka segamini minema.“

 

K. Kõrge oskas nautida looduse ilu. Koolipoisina oli ta Saaremaa risti ja põiki läbi käinud ja ülikooli ajal tutvunud Lõuna-Eestiga. Autode ajastul sõitis ta Tartust eemale ja tegi ümbruses paaritunnise jalutuskäigu. Kevaditi viis ta ka meie pere mõnel õhtul Amme jõel oleva Lubja veski taha metsa ööbiku laulu kuulama. Koos temaga imetlesime Saaremaa kauneid paiku ja käisime Vilsandil, kus meie toiduks olid tema värskelt püütud havipurikad.

Kord sõitsime Tartust umbes 15 km Võru teed välja Reolasse Röövlimäe taha. Alustasime oma ringi ja ei tea kuidas, aga hakkasime Elsale ja Lainele seletama, kui hästi me maastikul orienteerume. Kuno ja mina, me ei olnud tavaliselt kelkijad, aga nagu Kuno armastas öelda: „Pea see patune ei libise.“ Meie libisesime ja saime paraja paugu. Nimelt ei leidnud me enam kohta, kuhu Kuno auto olime jätnud. Oi milline häbi! Otsisime tükk aega. Ei jäänud muud üle kui enda kulul nalja teha. Naised tegid olukorra veel mõrumaks.

Enda 75. sünnipäeval esinedes ütles K. Kõrge kohe alguses, et tema elu on otsast lõpuni seotud kahe mäega. Üks nendest on Viidumägi Saaremaal, teine Toomemägi Tartus. Nii see tõesti oli. Tema isa oli Audaku leprosooriumi (pidalitõbiste ravila) velsker ja tegelik haigete eest hoolitseja, kellest ümbruskonna rahvas väga lugu pidas. Kuno noorusmaa oli seega Viidumägi ja selle ümbrus. Tema meheteod toimusid Toome Sisekliinikus ja tema oli selle maja traditsioonide edasiandja noorematele kolleegidele. Kõik see toimus muidugi nendes piirides, mida punane okupatsioonivõim lubas.


© Фикшнбук, 2001 - 2017    
Рейтинг@Mail.ru